KOV valim 21
TAVI NIRK - pensionär: emeriteerunud Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud, Ph.D.(tehnika valdkond)
Sündisin 04.02.1936 Tallinnas. Koolitee kulges läbi mitmete Tallinna koolide, sealhulgas 3 aastat õhtukeskkoolis. Ajastu oli keeruline - sõja lõpp ja sellele järgnenud periood. Lõpetasin 1954 aastal Tallinna 10-nda keskkooli (Nõmme gümnaasiumi) ja pääsesin selle baasilt edasiõppima TPI-sse, mille lõpetasin 1959 aastal mehhaanikainsenerina autotehnika erialal. Seejärel töötasin lühiajaliselt vaneminsenerina autobaasis nr.104 ja ENSV Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumis. 1960 a algul suunas mind ENSV Riiklik Teaduse ja Tehnika Komitee tööle NSVL Rahvamajanduse Saavutuste Nätusele (VDNH)) ENSV paviljoni tööstusala metoodiku ja direktori asetäitja ametikohale. Moskvas anti mulle elukohaks 12 m2 tuba 2-toalises ühiskorteris. Moskva Näitute Direktsioonis vormistati mind tööle ilma ühegi küsimuseta minu päritolu ja parteilise kuuluvuse kohta. Seal oli tõeliselt pingevaba elukeskkond, kus võis vabalt suhelda välismaalastega ilma, et KGB oleks sind sellepärast tülitanud.Tagasi Eestisse tulin 1963 aastal kui selgus, et liiduvabariikide paviljonide töö seal lõpetatakse.
Tallinnas asusin tööle Silikaltsiidi Teadusliku Uurimise Instituudi katsemasinate laboratooriumi vanemteaduri – grupijuhuna. Minu ülesandeks oli katsemasinate pargi väljaarendamine ja korrashoid. See eeldas jätkuvaid tihedaid kontakte Moskva teasusasutuste ja NSVL Väliskaubancduse Ministeeriumiga. 1969 aastal läksin jälle Moskvasse elama, sest olin astunud aspirantuuri Moskva Ehituskonstruktsioonide Keskinstituudis, mille lõpetasin edukalt oma väitekirja kaitsmisega 1971 aastal. Seejärel töötasin alguses paralleelselt nii vanemteadurina Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse TU Instituudis kui ka õppejõuna TPI-s vanemõpetajana, dotsendina ja professorina, olles 7 aastat autotehnika õppetooli juhataja. Olen end täiendanud lühiajaliselt kolme Kanada ülikooli juures ja pikemalt Helsingi Tehnikaülikooli juures.
1998-ndal aastal asutasime kolme kolleegiga Sõiduohutuse Teaduskeskuse OÜ, mille juhatuse esimees ma olin kuni firma tegevuse lõpetamiseni 2012-ndal aastal. Seal valmistasin ma Maanteeameti tellimusel ette kõik vajalikud dokumendid koos spetsialistide leidmisega Harju Maakonna raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste pöhjuste väljasegitamise ekspertkomisjoni töö käivitamiseks Soome eeskujul. Sisuliselt olin ma selle projekti maaletooja. Tänaseks on komisjon edukalt tegutsenud juba 2 0 aastat LÕUK nime all ja selle tähistamiseks valmistati ette Maanteemuuseumis temaatiline näitus, mis avati 02.juunil 2021. Selle avamisele olid kutsutud kõik kunagised ja praegused komisjoni liikmed. Seal anti mulle üle Transpordiametu tänukiri koos nimelise vööl kantava taskulambiga panuse eest LÕUK käivitamisel ja selle töö koordineerimise eest Sõiduohutuse Teaduskeskuse OÜ kaudu kuni 2008 aastani.
Oma rolli Saue vallas näen ma konsultandina sõidu- ja liiklusohutuse küsimustes, aga ka metsanduse ning planeeringute küsimustes. Võiksin olla ka Laagri aleviku end. Pääsküla küla ehk nüüdse Vanasilla tänava piirkonna elanike huvide vahendajaks Vallavalitsuses. Olen ju sünnilt Sauevallakas kuna elasin siin oma esimesed 14 eluaastat oma isale kuulunud Käspre talus kuni sealt väljatõstmiseni kolhoosi esimehe poolt 1950-ndal aastal, sest mu isa oli süüdi mõistetud sõjatribunali 9.05-1941.a. otsusegaVNFSV KrK p.58-3 järgi ja karistati kõrgema karistusmäära - mahalaskmisega ning vara konfiskeerimisega. Paradoksaalne on see, et teist korda elus kaotasin oma kodu samuti siseriiliku küüditamise tagajärjel juba taasiseseisvud Eestis kui Isamaaline Valitsus M.Laari juhtimisel viis ellu vaarastunud kujul siis kehtestatud omandireformi seadust. Sundüürnikuna kaotasin oma kodu Nõmmel, mille olin ära remontinud 80-ndate algul. 1990-ndate lõpu poole õnnestus mul tagasi saada mu lapsepõlve koduks olnud Käspre talu lagunenud elumaja. Olen nüüd siis saatuse tahtel jälle sauevallakas üle 20 aasta.